Itaalia poeedi, kirjaniku, režissööri, näitleja ja näitekirjaniku Pier Paolo Pasolini viimaseks jäänud "Saló ehk Soodoma 120 päeva" (Salò o le 120 giornate di Sodoma, 1975) on ekstreemse kunstikino üks vastuolulisemaid teoseid ning provokatiivne ja pigem vabal käsitlusel sündinud ekraniseering Markii de Sade'i 18. sajandi kuulsast teosest “Soodoma 120 päeva"  Pärast "Elu triloogia" (Trilogy of Life) erootilist lustimist tegi Pasolini oma elu lõpus lõpus järsu kannapöörde ning sündis "Saló ehk Soodoma 120 päeva".

Filmi keskmes on ropult rikaste ja üdini korrumpeerunud hertsogi, piiskopi, magistraadi ja presidendi poolt fašistliku vabariigi (Saló) pealinnas sõlmitud "tabude mahasurumise" leping. 120 päeva jooksul allutavad need võimukandjad rühma rikkumata noori rituaalsele seksuaalsele, füüsilisele ja vaimsele kuritarvitamisele, mida kujutatakse filmis halastamatu ja külma distantsiga.

Filmi vastuvõtt on algusest peale olnud äärmiselt vastuoluline; seda peetakse filmiajaloos üheks šokeerivamaks teoseks ja selle graafilise vägivalla tõttu on see olnud paljudes riikides keelatud. 

"Saló" pidi olema Pasolini "Surma triloogia" avateos, kuid vahetult enne filmi esilinastust Pasolini mõrvati. Režissööri jõhker mõrv toimus 2. novembril 1975. aastal Ostia rannas. Teda oli pekstud ja temast sõideti tema enda autoga üle. Esialgu mõisteti süüdi Giuseppe Pelosi, kuid ta võttis oma ülestunnistuse aastakümneid hiljem tagasi. See annab alust spekulatsioonidele, et Pasolini surm oli maffia kättemaks või laiem vandenõu. 

Jälgi üritust ka FACEBOOKIS.