Skandaalse režissööri Gaspar Noé (Ootamatu tühjus, Keeris, Love, Ekstaas, Lux Æterna, Keeris) kuulsus ja skandaalsus sai alguse just sellest filmist. See šokeeris Cannes'i filmifestivali publikut ja isegi varalahkunud legendaarne USA filmikriitik Roger Ebert leidis, et see film on nii vägivaldne ja õel, et enamik inimesi ei suuda seda vaadata.

"Ei, ei, ei."

"See on pöörane!! On hale teha selliseid asju. Vaadata, kuidas naist vägistatakse 20 minutit järjest…"

"See pole isegi šokeeriv, see on mitte midagi. Pole midagi mõista, kaamera keerleb igas suunas, mitte midagi. Pole midagi öelda, see on halb."

"See on mõttetu. See pole hea film. See ei šokeerinud mind, niikuinii polnud midagi näha."

"See on täiesti hale"

"Ma tõesti mõtlen, miks on üldse vaja selliseid asju teha, maailmas on niigi palju koledusi."

"Sellel pole kunstiga mingit pistmist. See on jälk."

Ülalolevad kommentaarid on vaid mõned esimesed reaktsioonid pärast Argentiina režissööri Gaspar Noé teise filmi "Ümberpööramatu” (Irréversible) esilinastust Cannes'i filmifestivalil 2002. aastal. Väidetavalt istus Cannes'i publik filmi lõputiitritea ajal vaikuses kuni järgmise filmi alguseni. Festivali seansilt olevat lahkunud kuskil 200 vaatajat, kokku mahutab kinosaal 2300.

FILMIST:
Prantsuse kino suurimad staarid Monica Bellucci ja Vincent Cassel astuvad ekraanile selles ülimalt ootamatus, veidras, häirivas ja hämmastavas filmis, mida sai teha ainult Gaspar Noé.

Lugu jutustatakse tagurpidi, enamus dialoogist on sündinud improvisatsiooni najal ning samal ajal jäetakse mulje, et kõik on üles võetud ühe katkematu kaameravõttega ning lugu räägib sõpradest, kes vannuvad kättemaksu, kui selgub, et nende armastatud naist on brutaalselt rünnatud.

Terry Gilliam sai tuntuks Monty Pythoni trupis, kus tema animatsioonid ja absurdihuumor lõid täiesti omaette käekirja. Kui enamik Monty Pythoni liikmeid jätkas pigem komöödia vallas, siis Gilliam rajas karjääri, kus fantaasia, satiir ja visuaalne loovus kohtusid tumedate ühiskonnakriitiliste teemadega.

„Brazil“ on sageli nimetatud tema kõige olulisemaks ja mõjukamaks teoseks - film, mis tõi Gilliamile nii tulihingelised austajad kui ka pika ja keerulise võitluse Hollywoodi stuudiote vastu.

Linateose sünnilugu on sama legendaarne kui film ise: režissöör pidas maha avaliku sõja Universal Picturesiga, kes tahtis tema sünget nägemust „õnnelikumaks“ muuta. Gilliam jäi kindlaks oma kompromissitule loovusele ja lõpuks jõudis kinodesse just tema visioon.

Täna on „Brazil“ üks 1980. aastate kultuslikumaid ja tsiteeritumaid filme – teos, mille mõju võib märgata hilisemates düstoopiates ja mille groteskne maailm tundub üha hirmutavalt kaasaegne.

FILMIST:
„Brazil“ jutustab loo bürokraatlikust tulevikuriigist, kus üksildane ametnik Sam Lowry (Jonathan Pryce) unistab pääsust hallist argipäevast ja avarast elust, mida ta näeb vaid oma unenägudes. Tema elu pöörab pea peale, kui identiteedisegadus paiskab ta süsteemi hammasrataste vahele ning ta kohtub salapärase Jilliga (Kim Greist), kes kehastab tema vabaduseihalust.

Film on korraga must komöödia, groteskne satiir ja düstoopiline ulme – segu, kus kohtuvad George Orwelli „1984“, Franz Kafka absurdne maailm ja Gilliamile omane visuaalne hullumeelsus. „Brazil“ on oma ajastu üks mõjukamaid totalitarismi kriitilisi allegooriaid, mis näitab, kuidas süsteemi absurdsus võib olla sama ohtlik kui selle jõhker vägivald.