Teine vaatus

Florence (Léa Seydoux) tahab tutvustada oma kallist armastatut Davidit (Louis Garrel) oma isale (Vincent Lindon). David aga pole tegelikult Florence’ist sisse võetud ning üritab naise sokutada oma sõbrale Willyle (Raphaël Quenard). Neli tegelast saavad kokku kolkarestoranis ja asjad hakkavad hargnema või siis just rohkem sõlme minema.

„Teise vaatuse“ tegevusest on olulisem viis, kuidas seda kujutatakse. Tegelased ja looliinid on režissöörile Quentin Dupieux’le vaid ettekäändeks, et leida ja ära kasutada iga võimalus keerata sündmustik absurdi, murda raginal läbi neljanda seina, ja segada omavahel lootusetult kokku filmireaalsus ja filmivõtted. Me vaatame näitlejaid, kes mängivad tegelaskujusid, kes ei suuda vahepeal ära otsustada, kas nad on rollis või mitte. Ja just siis, kui oleme end mugavalt lasknud kinematograafilisel fantaasial kaasa kanda, tõmmatakse meid sealt ropsuga välja.

„Teine vaatus“ on vaimukas absurdikomöödia, mis paljastab igal sammul hookuspookust nimega filmikunst. Peaosades leiame tänapäeva Prantsusmaa neli tippnäitlejat, kes ei karda teha seda, mida me staaridelt tihti kõige enam ootame – teha end lõplikult ja täielikult lolliks.

Ülimalt aktiivse prantsuse režissööri Quentin Dupieux'i ("Eksitus", "Valed võmmid", "Kumm", "Hirvenahk", "Kärbes", "Uskumatu, aga tõsi", "Yannick", "Daaaaaalí!") filmid ei jäta kunagi kedagi külmaks ja nii on ka 2024. aasta Cannes'i filmifestivali avafilmiga "Teine vaatus".