Sure, mu arm

„Sure, mu arm“ – mitte lihtsalt film, vaid emotsionaalne plahvatus.

Montana küla vaikus. Vana, mahajäetud maja. Naine, kes on just sünnitanud, aga kelle sees ei ole õrnust – vaid pimedus. Grace (Jennifer Lawrence) igapäevaelu mureneb aeglaselt teravateks klaasikildudeks: üks – õrna emaduse illusioon, teine – ohjeldamatu psühhoos.

Režissöör Lynne Ramsay (We Need to Talk About Kevin, You Were Never Really Here) heidab vaataja otse Grace mõistusesse – see pole jutustus, vaid hüpnotiseeriv rännak sisemise kaose ja kire labürindis. Kaamera jälgib iga tema sammu nii lähedalt, et võid peaaegu tunda hirmu lõhna. Heliriba on nagu katkematu südamelöök: kord summutatud vaikuses, kord plahvatav müras.

Sa oled Grace silmades, Grace mõtetes, Grace nahas. Tema maailm on killustunud, täis sümboleid: haukuva koera kaja, suitsu loor akna taga, naiseliku maagia ja enesehävituse tants. See on film neile, kes ei karda vaadata pimedusse – ja leida sealt ilu.

Lawrence on korraga metsik ja õrn – tema Grace on ühel hetkel naljakas, järgmisel hirmutav, siis talumatult haavatav. See on roll, mis paneb tundma kõike korraga: armastust, viha, kaastunnet ja rahutust.

„Sure, mu arm“ ei ole film kõigile. Aga kui sulle meeldib kino, mis lõikab sügavamale kui nahk, mille järel on vaja hingetõmmet, kui näed, kuidas ilu ja õudus võivad eksisteerida samas kaadris – see film on sinu jaoks.