Irenale

„Ära kunagi maksa kätte,“ ütles Irena ema oma väikesele tütrele vahetult enne, kui natsid ta tapsid. Need sõnad hoidsid Irenat pimeda vihkamise eest ka kõige tumedamatel tundidel. Professor Irena Veisaitė, Leedu tuntud germanistika- ja teatriteadlane, sündis 1928. aastal. Irena, kes oli napilt pääsenud hukkumisest Kaunase getos, sai endale uue kodu ühes Leedu kristlaste perekonnas. Pereema proua Ladigiene ei kartnud riskida Irena pärast oma kuue lapse eluga ning ujutas orvuks jäänud tüdruku üle piiritu emaarmastusega. Kui nõukogude võim natsid välja tõrjus ja riigi okupeeris, küüditati proua Ladigiene Siberisse. Mõlema ema kaotus, kellest üks oli juut ja tapeti natside poolt, ning teine katoliiklane, kes saadeti Nõukogude vangilaagrisse, mõjutas Irenat tohutult. Hoolimata sellest tragöödiast õpetas nende kahe ema armastus talle empaatiat ja tarkust mitte kunagi teistele haiget teha. Film jälgib Irena viimaseid eluaastaid, mil ta on 90. eluaastates. Ta on julgelt ja häbenemata kaasaegne, ehitades sildu erineva vanuse, usundi ja rahvusega inimeste vahel. Ta kodu on alati täis erinevaid inimesi ja keeli. Mälestused mineviku traumadest kummitavad teda aga jätkuvalt. Leedus, mille pealinna Vilniust nimetati kunagi Põhjala Jeruusalemmaks, tapeti sõja ajal 95 protsenti juudi elanikkonnast – see on kõrgeim protsent Euroopas. Ometi, hoolimata kõigist julmustest ja ebaõiglusest, mida Irena pidi kogema, oli tema missiooniks hõlbustada dialoogi ja julgustada süüdistamise asemel üksteisemõistmist. Irena otsustas uskuda inimkonda, ta otsustas uskuda loomisse, mitte hävitamisse.