Päikesevarjutus

Eelmisel aastal lahkus meie hulgast armastatud näitleja Alain Delon (1935-2024), ent tema filmipärand elab igavesti. Delon sisenes kinomaailma 50ndatel, suurema tuntuse saavutas 60ndatel. Filminädal algab 5. märtsil, programmi kuuluvad kuus filmi, mis toovad esile Deloni mitmekülgse talendi eri žanrite raames. See saab olema üks erakordne nostalgia rännak, millest iga film on omaette vaatamist väärt elamus ja loodud just suurel ekraanil nautimiseks.

"Päikesevarjutus" (L’Eclisse, 1962). Rež. Michelangelo Antonioni

Kaunis tõlk Vittoria (Monica Vitti) kohtub pärast lahkuminekut poiss-sõbrast Pieroga (Alain Delon), noore börsimaakleriga, kes veedab oma pingelised päevad Rooma aktsiaturul. Nende suhe osutub aga konarlikuks ja päikesevarjutuse aegu pannakse nad proovile, kas neis on piisavalt endast lahti laskmise jõudu, et suhe kestma jääks.

“Päikesevarjutus” on itaalia lavastaja Michelangelo Antonioni nn. eksistentsiaalse triloogia viimane film, mis on aga eraldiseisev lugu ja ei vaja mõistmiseks teiste osade vaatamist. Delon on siin urbanistliku uue põlvkonna kvintessents, voolujooneline ja enesekindel rahakeerutaja, kelle sarnaseid on tänaseks filmides kõikjal, kuid kellele Deloni Piero oli eelkäijaks. Film on vintage Antonioni – üksildust pole mitte kunagi nii kaunilt fotografeeritud kui tema filmides, olgu tegelased siis kellegagi koos või omaette. Visuaalselt on Antonioni filmid ületamatud ning ilusamaid staare kui Delon ja Vitti on samuti raske ette kujutada.

“Päikesevarjutus” on stiilne pilguheit modernse maailma tühjusse, kus inimesed on kapseldunud iseendasse ja neil on raskusi isikliku kontakti saavutamisega. Kõlab tuttavalt? Nagu kirjeldus aastast 2025, miinus mobiiltelefonid.

Filmile anti Cannes’ist žürii auhind ja sellele on igaveseks tagastud igihalja filmiklassika staatus.

/ Tristan Priimägi /

Alain Deloni filmipäevade toimumist toetavad Prantsuse Instituut Eestis ja Kultuurkapital.