Hingetu

1960. aasta kevadel šokeeris noor filmikriitikust lavastaja Jean-Luc Godard Pariisi ja kogu maailma. Tema esikfilm „Hingetu” (À bout de souffle) purustas kõik senised reeglid: stsenarist polnud stseene lõpuni kirjutanud, osa dialoogi sündis võtteplatsil, ja montaažis lõigati lihtsalt ära tükke kaadrite vahelt – sündis kuulus jump cut. See, mida tollal peeti ”valeks”, muutus uueks filmikeeleks.

Godard ja tema põlvkond — Truffaut, Rohmer, Chabrol — panid aluse Prantsuse uuele lainele (Nouvelle Vague), mis muutis kino igaveseks. Nende filmid olid vabad, isiklikud ja täis nooruse mässu. Just sellest liikumisest räägib ka Richard Linklateri uus film „Nouvelle Vague”(Uus laine), mis jõuab kinodesse 2025. aasta novembris ja toob ekraanile loo „Hingetu” sünnist ja selle murrangulisest mõjust filmiajaloole.

Filmi sisu: „Hingetu” jutustab noorest autovargast Michel Poiccard’ist (Jean-Paul Belmondo), kes tapab politseiniku ja põgeneb Pariisi. Seal otsib ta pelgupaika oma ameeriklannast armukese Patricia (Jean Seberg) juures, kes töötab ajalehemüüjana ja unistab ajakirjanikutööst. Kahe noore vahel süttib korraga nii kirg kui hukk, vabaduseigatus ja lootusetus - kõik see, mis defineeris 1960. aastate prantsuse nooruse.

Tänapäeval peetakse „Hingetut” üheks mõjukaimaks filmiks, mis on kunagi tehtud – teoseks, mis muutis kino keelt, rütmi ja hoiakut. See on film, mis ei küsi, kuidas peab, vaid näitab, kuidas võib.