13. sõdalane

AINULT FRIIKIDELE: John McTiernani "13. sõdalane" (The 13th Warrior, 1999), linastub kolmapäeval, 27.05 kell 19:00

Režissöör John McTiernan tõi meieni Arnold Schwarzeneggeri "Kiskja" (The Predator, 1987) ja "Viimane kangelane" (Last Action Hero, 1993), Bruce Willise "Visa hinge" (Die Hard, 1988) ja "Visa hing 3 (Die Hard with a Vengeance, 1995), Sean Connery "Jaht Punasele Oktoobrile" (The Hunt for Red October, 1990) ja "Ravitseja" (Medicine Man, 1992), Pierce Brosnani "Thomas Crowni afäär" (The Thomas Crown Affair, 1999) ja "Nomaadid" (Nomads, 1986). Tema seni viimane täispikk mängufilm on 2003. aasta pöördeline triller "Kadunud üksus" (Basic).

Mainimata jäi veel 2002. aasta "Rollerball", aga selle filmi olemasolu on piinlik tunnistada, sest siiani on raske mõista, kuidas McTiernan ja MGM suutsid kokku keeta niivõrd suure läbikukkumise. Teine mainimata film on samuti kinodes läbi kukkunud "13. sõdalane" (The 13th Warrior, 1999), mida võibki lugeda režissööri murede ja kärjääri lõppemise alguseks. "13. sõdalane" on umbes sedalaadi film nagu oli samuti Ainult Friikidele programmis linastunud Michael Manni "Kindlus" (The Keep, 1983) ehk režissööri nägemuse järgi loodud versiooni me ilmselt kunagi ei näe, aga ometi on tegu kultusfilmiga just sellepärast, millisena seda näha saame.

McTiernan pole lavastanud 23 aastat ühtegi filmi, sest peale kaklust ja kaotust "13. sõdalase" autori ja produtsendiga Michael Crichton, liikus ta edasi oma karjääri suurima läbikkumise juurde ("Rollerball"), kuigi enne kui kõik läbi sai, jõudis ta veel suurepärase trilleri valmis teha ("Kadunud üksus"). "Rollerballi" põrumine oleks olnud tavaline vahejuhtum võimsas karjääris, kui McTiernan poleks hakanud kasutama ebaseaduslikke võtteid filmi produtsendi vastu ja valetanud uurijatele. See kõik viis vanglakaristuseni, suurte rahatrahvideni, pankrotini ja filmide lavastamise osas täieliku seisakuni kuni tänase päevani.

"13. sõdalane" tootmine oli kultusfilmidele omaselt paras põrgu. Filmi režissöör oli esialgu McTiernan, kuni autor ja produtsent Crichton ta vallandas ja ise lavastamise üle võttis. Kogu esialgne muusikaline heliriba (Graeme Revell koos Dead Can Dance lauljaga Lisa Gerrard) visati kõrvale ja Jerry Goldsmith palgati muusikaga nullist alustama. Film läks kümneid miljoneid dollareid üle eelarve ja tõi stuudiole 130 miljonit dollarit kahjumit. Lõpptulemus kestab vaevu kaks tundi, mis tundub hilijem välja tulnud kahe - ja kolmetunniste ulme- ja fantaasiaeeposte kõrval nagu lühifilm. Roger Ebert materdas filmi, andes sellele kõigest 1.5 tähte neljast. Omar Sharif lõpetas pärast selles filmis mängimist mõneks ajaks üldse näitlemise.

Tegelikult on film suurepärane, sest heidab ootamatult pika varju ajas tagasi. "13. sõdalane" muutis meie arusaamu vanast viikingite mütoloogiast ning sellest, kuidas seda kujutatakse meie uues mütoloogias ehk ajaloolistes viikingitest inspireeritud meedias.

Kindlasti on palju kuulnud seda palvust ja pidanud seda iidseks viikingite loominguks:

Lo, There do I see my Father, and

Lo, there do I see my Mother, and

my Sisters and my Brothers.

Lo, there do I see the line of my people back to the beginning,

Lo they do call to me, and

Bid me take my place among them in the halls of Valhalla,

Where the brave may live forever.

Selle palve algust võib kuulda Atreust sosistamas "God of War" (2018) mängu avastseenis. Seda lausub ka Thor Marveli filmis "Thor: Ragnarok". See palve mõeldi välja "13. sõdalane" filmi jaoks. See "iidne viikingipalve" on vaid umbes 27 aastat vana. See on ühtlasi ka lihvitud versioon palvest, mis ilmus Crichtoni esialgses romaanis 1976. aastal, mis omakorda oli tema variant Põhja - Euroopa rahvaid kirjeldanud ibn Fadlani ajaloolisest kirjeldusest, mis omakorda oli ibn Fadlani vaba üleskirjutus palvest keelest, mida ta tegelikult ei rääkinud.

See on ainult üks näide umbes 100-160 miljoniga valminud ja kõigest 62 miljonit dollarit tagasi teeninud filmi pärandist. Siia hulka võib lisada veel "Šoti viikingite" efekti populariseerimise. Kuna osa viikingeid kehastavad Šoti karakternäitlejad, mitte skandinaavlased, siis jääb mulje nagu oleksid viikingid olnud šotlased. See efekt kandus üle nii seriaalidesse, videomängudesse kui ka filmidesse nagu näiteks "Vikings", "Kuidas taltsutada lohet", juba mainitud "God of War" ja ka "The Elder Scrolls V: Skyrim". Kuigi "Šoti efekti" algeid saab näha juba ka filmides nagu "The Vikings" (1958) ja "The Norseman" (1978).

Lisaks on filmis veel mitmeid unustamatuid unikaalseid stseene, mis on niivõrd kordumatud, et neid teistes filmides nähes, saab kohe öelda, et "13. sõdalane" tegi seda esimesena.

27 aastat hiljem on "13. sõdalane" unustatud fillm, kuigi selle mõju on olnud üllatavalt suur. Mitte küll võib olla nii suur kui Alejandro Jodorowsky tegemata jäänud "Düün", aga peale "Šoti efekti" ja viikingite palve loomise on filmis ka positiivne ja empaatiline kujutus moslemi tsivilisatsioonist, sest hispaanlane Banderas mängib justnimelt moslemit, kes tuleb maailma intellektuaalsest ja kultuuriilisest keskusest metsikute rahvaste sekka.

FILMIST:

Ahmad ibn Fadlan on muistse Bagdadi poeet, kes magab vale mehe naisega ning saab "edutamise", mis osutub tegelikult pagenduseks põhjamaale saadikuks. Oma rännakutel kohtub ta viikingite salgaga ja üritab luua diplomaatilisi suhteid pealiku Buliwyfiga. Selle asemel tõmmatakse ta kaasa retkele, et aidata kuningas Hrothgaril tõrjuda nimetu kurjus, mis tuleb öösiti nende joogisaali, tappes sõdalasi ja süües surnuid.

"13. sõdalane" on hämmastav film. Peaosas just 1998. aasta Martin Campbelli "Zorro mask" (The Mask of Zorro) edu laine kõrgustes viibinud Antonio Banderas, kõrvalosades legendaarne Omar Sharif (kes läks selle filmi pärast isegi korraks erru), mitte nii tuntud Diane Venora (Heat, Romeo + Juliet, The Jackal, The Insider) ning terve plejaad fantastilisi karakternäitlejaid: Vladimir Kulich (seriaal "Vikings", videomäng "The Elder Scrolls V: Skyrim"), Dennis Storhøi (Netflixi "Home for Christmas", "Troll", "Troll 2"), Richard Bremmer ("In Fabric", "Mr Turner"), Tony Curran ("Underworld: Evolution", "Doctor Who", "Outlaw King", "Daredevil"), Clive Russell ("Game of Thrones"), Sven Wollter ("The Man on the Roof", "The Sacrifice") ja Maria Bonnevie ("I Am Dina").

Kirjanik Michael Crichton ("The Andromeda Strain", "Congo", "Sphere", "Jurassic Park"), kelle romaanil "Eaters of the Dead: The Manuscript of Ibn Fadlan Relating His Experiences with the Northmen in AD 922" (1976) film põhineb, püüdis jutustada realistlikumat versiooni „Beowulfist”. Romaan on esitatud kui äsja avastatud kadunud peatükk Fadlani reisidest, koos ajalooliste joonealuste märkustega, nagu akadeemilisele tekstile kohane.